headerpos: 17406
 
 
 

Emakeele Seltsi aastaraamat
The Yearbook of the Estonian Mother Tongue Society
ISSN 2228-1215 (electronic)   ISSN 0206-3735 (print)

Emakeele Seltsi aastaraamat
The Yearbook of the Estonian Mother Tongue Society
ISSN 2228-1215 (electronic)   ISSN 0206-3735 (print)

Publisher
Journal Information
» History
» Editorial Policy
» Editorial Board
» Abstracting/Indexing
Guidelines for authors
» For Authors
» Instructions to authors
» For Review
List of Issues
» 2019
» 2018
» 2017
» 2016
» 2015
» 2014
» 2013
Vol. 58, Issue 1
» 2012
» 2011

EESTI KEELEUUENDUS JA MURDED; pp. 168–185

(Full article in PDF format) doi:10.3176/ESA58.08


Authors

Karl Pajusalu

Abstract

Estonian language renewal movement and dialects
At the beginning of the 20th century standard Estonian was still rather weakly standardized. Usually, the author’s background was still identifiable by dialect features in language use. The purpose of the language renewal movement was to turn Standard Estonian, which had emerged from the vernacular of the central part of northern Estonia, into a modern national language that would be used uniformly in all Estonian towns and rural areas. However, the language reformers of the first decades of the 20th century represented multiple attitudes with regard to the dialects. The language reformers thought that a European-style standard language should be a complete well-functioning standard language without any redundant variation. On the other hand, the aspirations of the language reformers resulted in a higher degree of diversity. As a result of language renewal, standard Estonian diverged from the dialect usage of the central part of northern Estonia; however, at the same time the language reformers introduced words and grammatical forms from several peripheral dialects to the standard language. Thanks to the efforts of the language reformers, the dialect basis of the standard language became more diverse.
The efforts of the language reformers are evident in the introduction of words and forms to the standard language that come from the insular, western, north-eastern, and southern dialects, which were spoken in the periphery of the Estonian language area. One can explain it partly by the background of the language reformers, the wish to promote one’s native variety. However, what is more important is the wish to enrich standard Estonian with speech forms that would be in accordance with the other principles of language renewal. Differently from earlier times, dialect words and forms were selected consciously by combining the aspiration for originality with the principles of expedience and beauty.
The southern dialects were often well suited for the language reformers because of brevity and sonority. A contributing factor was better familiarity with such forms. For this reason, those forms that were known in the insular, western, and southern dialects had a better chance to be established in the standard language. The western dialect of southern Estonia or the Mulgi dialect occupied a special place because its structure combines dialect features of southern and western Estonia while its grammar reveals innovation. A number of innovative forms in the language-renewal grammar by Oskar Loorits, which was published in 1923, had a Mulgi dialect background. The adoption of forms from the dialects of the northern coast of Estonia and the north-eastern dialects was apparently facilitated by proximity to Finnish, which was a favoured source of borrowing for the language reformers.
Despite the specific goals that the language reformers had in mind, Estonian language renewal resulted in language expansion, addition of new types of language variants to the traditional registers, and enlargement of the dialect basis of the standard language.

Keywords

language planning of standard language, vernacular, Estonian dialects, insular dialect, Mulgi dialect, synthetic conditional, synthetic quotative, excessive

References

Aavik , Johannes 1905. Eesti kirjakeele täiendamise abinõudest. – Noor-Eesti I , 114–131.

Aavik , Johannes 1913. Üleskutse ja juhatus Eesti murdesõnade korjamiseks. – Eesti Kirjandus 4-5 , 168–184.

Aavik , Johannes 1920. Rahvamurded ja kirjakeel. Õigekeelsuse kysimus rahva­murdes ja kirjakeeles. Tartu: Istandik.

Aavik , Johannes 1921. Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik. Tallinn: A. Keisermann.

Aavik , Johannes 1923. Saaremaa keel ja kirjakeel. Käsiraamat kirjakeele omandamiseks saaremaalastele. Kuressaare: Kultuurkapital.

Aavik , Johannes 1924. Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted. Tartu: Istandik.

Aavik , Johannes 1935. Villem Grünthal-Ridala 50-aastaseks saamise puhul. – Eesti Keel 2-3 , 41–45.

Aavik , Johannes 1936. Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.

Aavik , Johannes 1974. Keeleuuenduse äärmised võimalused. Teine , muutmata trükk. (= Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetised 15.) Stockholm.

Alvre , Paul 1989. Eesti kirja- ja murdekeele morfoloogiat. Tallinn: Valgus.

Erelt , Tiiu 2002. Eesti keelekorraldus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Grünthal , Villem 1910. Aruanne murde uurimiste üle Saaremaal. – Eesti Kirjandus 1 , 27–31; 7 , 277–288; 10 , 418–424.

Kask , Arnold 1962. Eesti kirjakeele murdelise tausta kujunemisest. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Kask , Arnold 1984. Eesti kirjakeel ja murded. Tallinn: Valgus.

Koit , Enn 1939. Saaremaa murde sugemeid Joh. Aaviku keelearendustegevuses. – Eesti Keel 3-4 , 49–59.

Kõpp , Mall 1983. J. Aaviku „Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastiku” allikad. – Sõnasõel. Uurimusi ja materjale eesti keele sõnavara alalt 6. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool , 14–32.

Loorits , Aleks 2000. Oskar Looritsa noorusmailt. Viljandi: Mulgi Kultuuri Instituut.

Loorits , Oskar 1922. Tingiva ja kaudse kõneviisi minevik. – Eesti Keel 5-6 , 170–173.

Loorits , Oskar 1923. Eesti keele grammatika. Tartu: Odamees.

Pajusalu , Karl 1989. Suhtlustaotlused inimkeelt muutmas. Tähelepanekuid eesti murrete verbimorfoloogiast. – Keel ja Kirjandus 3 , 142–149.

Pajusalu , Karl 1996. Multiple Linguistic Contacts in South Estonian: Variation of Verb Inflection in Karksi. (= Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja 54.) Turku: Turun yliopisto.

Pajusalu , Karl 1999. Lõunaeesti murdekeskused ja -perifeeriad. – Õdagumeresoomõ veeremaaq. Läänemeresoome perifeeriad. (= Võro Instituudi Toimõtiseq 6.) Võro: Võro Instituut , 65–79.

Palm , August 1932. Eesti Kirjanduse Selts 1907-1932. Äratrükk Eesti Kirjandusest. Tartu.

Pilvre , Barbi 1988. Villem Grünthal-Ridala keelelisi vaateid. – Keel ja Kirjandus 12 , 716–724.

Ridala , Villem 1915. Põld , H. Eesti keeleõpetus; 1: Hääle- ning sõnaõpetus. – Eesti Kirjandus 12 , 405–423.

Tammemägi , Jaan 1906. Murdesõnad kirjakeelde. – Eesti Kirjandus 10 , 273–282; 11-12 , 301–319.

Vihma , Helgi 1986. Johannes Aaviku üleskutse ja juhend eesti murdesõnade kogumiseks. – Kodumurre 18 , 34–49.

Värk , Urve 1993. Oskar Looritsa „Eesti keele grammatika” oma aja keele­teadusliku kirjanduse taustal. Tartu. Käsikirjaline diplomitöö TÜ eesti keele osakonnas.

 
Back

Current Issue: Vol. 64, Issue 1, 2019


Publishing schedule:
               Next year June