Acta Historica Tallinnensia, 2006, 10
ARTIKLID – ARTICLES
Kersti MARKUS
Keskaegsed maavaldused – uus
allikas arhitektuuriuurijale; 3–19
Mittelalterliche grundbesitze – eine neue
quelle für architekturforscher. Zusammenfassung; 18–19
Annotatsioon. Kirikuehitus
oli 13. sajandil tihedalt seotud maaomandiga ja paavstide protestidele
vaatamata käsitlesid ülikud pühakoda kui oma isiklikku omandit. Erakirik võis
funktsioneerida nii privaatse pühakoja kui
kihelkonnakirikuna. Kuid eraisiku kõrval võis ehitusisandaks olla ka
kollektiiv, näiteks vabad suurtalunikud või kiriklik korporatsioon.
Mis tüüpi kirikud olid aga taaniaegses Eestis? Käesolevas artiklis on võetud vaatluse alla Tallinna ümbritseva kahe muinaskihelkonna alale jäävad kirikud ja maavaldused. Ocriele vastab üldiselt hilisemale Jüri kihelkonnale ja Rebala hõlmab Jõelähtme, Kuusalu ja Harju-Jaani kihelkonda. Analüüsi tulemus näitab üsna sarnast pilti Taanis toimunuga. Nii nagu Lõuna-Skandinaavias kristianiseerimise algaegadel olid ka Eestis esimesed kirikud erakirikud, kuuludes kõrgaadlile (Jõelähtme, Saha), kuningale (Vaskjala) või kloostrile (Kuusalu). Piiskopi roll oli tagasihoidlik. Alles 14. sajandi teisest poolest alates võiks rääkida kihelkonnakirikutest kogudusekiriku mõistes, isegi siis, kui maa ja patronaadiõigus kuulus eraisikule.
Andres ADAMSON
Liivimaa mõisamehed Liivi sõja perioodil; 20–47
Livonian household troops during the Livonian War. Summary; 46–47
Annotatsioon. On antud ülevaade Liivi sõja aegsete mõisameeste koosseisust, juhtkonnast, arvukusest ja orientatsioonist. Konkreetsete näidete varal on revideeritud ajalookirjutuses kinnistunud kujutlust mõisameestest kui müüdavatest avantüristidest ja kontrollitud hüpoteesi mõisameestest kui Liivimaa aadli iseseisvusmeelsete ringkondade relvajõududest.
Toivo U. RAUN
Violence and activism in the Baltic Provinces during
the Revolution of 1905; 48–59
Vägivald ja aktiivsus 1905. aasta revolutsiooni ajal
Balti provintsides. Resümee; 58–59
Abstract. This article focuses on the phenomena of violence and activism in the Baltic Provinces during 1905. The level of violence was substantially greater in the Latvian areas than in the Estonians ones for the following reasons: more advanced economic development, especially in the metropolis of Riga; a much stronger social democratic movement; and greater social and ethnic tensions in the relations between Latvians and Baltic Germans. On the other hand, various manifestations of activism in the form of political and social mobilization, e.g., petition campaigns, the holding of national congresses, and the strike and trade union movements, were essentially comparable in the two cases. The one major contrast in political mobilization was the much more sweeping reorganization of rural government in the Latvian areas.
Olavi ARENS
Wilson, Lansing ja Hoover –
Ameerika välispoliitika ja Eesti riigi tekkimine; 60–68
Wilson, Lansing and Hoover – United States foreign
policy and the emergence of the Republic of Estonia. Summary; 67–68
Annotatsioon. On käsitletud
Ameerika Ühendriikide rolli Eesti ja teiste Balti riikide tekkimisel aastatel
1918–1920. Küsimuse selgitamiseks on analüüsitud Ameerika presidendi Woodrow
Wilsoni vaateid avalikes kõnedes ja tema ideede rakendamist praktilises
poliitikas. On käsitletud Wilsoni kõnesid ning nende ja Ameerika üldist tähendust maailma välispoliitikas Versailles’
rahuläbirääkimistel.
Magnus ILMJÄRV
Estonia, Latvia,
Lithuania and the Eastern Pact project; 69–120
Eesti, Läti, Leedu ja Idapakti kava. Resümee; 118–120
Abstract. The Locarno spirit did
not survive the revival of right-wing German nationalism from 1930. Proposals
in 1934 for an “eastern Locarno” pact securing Germany’s eastern frontiers
foundered on German opposition and on
Poland’s insistence that her 1920 territorial gains from the Soviets should
be covered by any western guarantee of her
borders. After concluding a trade agreement with Russia on January 11,
1934, as a first step, the French Foreign Minister, Louis Barthou, suggested a
so-called Eastern Locarno, a pact of mutual guaranty in which the Soviet Union
and Germany, as well as the smaller nations of East Central Europe would
participate. When this plan, too, rejected by
Germany, regarded with suspicion by Poland and never clearly defined, had to be
abandoned, on May 2, 1935, France did indeed sign a mutual assistance
treaty with Russia after sponsoring her admission into the League. But she
delayed its ratification and her example was followed only by Czechoslovakia
which also allied herself with the Soviet Union on May 16 of the same year.
Maie PIHLAMÄGI
Tööpuudusest Eesti Vabariigis aastail 1918–1940;
121–141
Unemployment in the Republic of Estonia 1918–1940. Summary;
140–141
Annotatsioon. On käsitletud tööpuudusega seotud probleeme Eesti Vabariigis 1920. ning 1930. aastail ja püütud välja selgitada tööpuuduse tase. Samuti on keskendutud tööjõupoliitikale ja uuritud, milliseid abinõusid Eestis tööpuuduse probleemi lahendamiseks rakendati.
Toomas KARJAHÄRM
Kultuurigenotsiid Eestis:
kirjanikud (1940–1953); 142–177
Cultural genocide in Estonia: writers, 1940–1953. Summary; 175–177
full article in pdf formatAnnotatsioon. On kirjeldatud,
kuidas aastail 1940–1953 vaenati Eesti kunstiintelligentsi Nõukogude ja
natsi-Saksa okupatsioonivõimude poolt. Lähema vaatluse all on literaadid,
esmajoones professionaalsed kirjanikud, kriitikud ja tõlkijad, kes kuulusid
kirjanike loomingulistesse liitudesse. Nende tagakiusamist on jälgitud isikutasandil ja erinevate reprssioonivormide (hukatud,
vangistatud, väljasaadetud jm) lõikes. Eesti sovetiseerimise käigus
purustati tsiviilühiskond ja likvideeriti kirjanike kutseühendused. Nende
asemel loodi partei, valitsuse ja julgeolekuorganite poolt kontrollitud Eesti
Nõukogude Kirjanike Liit, millest väljaspool polnud avalik loominguline tegevus
võimalik. Suuremad repressioonid tabasid kirjanikkonda 1941. aastal nii
Nõukogude kui ka Saksa võimude poolt. Sõjajärgse hilisstalinismi kõige rängemad
aastad olid 1944–1945 ja eriti 1949–1951, kui ühiskonnaelust kõrvaldati peaaegu
kõik need kirjanikud, kes olid seotud iseseisva Eesti kultuurieluga. Siis
taheti luua täiesti uus nõukogude kirjandus eesti keeles vene mallide järgi.
Stalini ajal arreteeriti umbes 80 literaati,
neist kümme kaotas elu. Natside okupatsiooni ajal arreteeriti umbes 35
literaati, neist neli hukati või hukkus. Kümneid kirjanikke heideti
Kirjanike Liidust välja, vallandati töölt, jäeti ilma elatusvahenditeta ja
sunniti aastateks vaikima. 1944. aastal põgenes Läände umbes kolmandik
sõjaeelse Eesti Kirjanikkude Liidu liikmetest. Stalini surm ja “sula” päästis
eesti kultuuri, sh kirjanduse, täielikust hävingust.
Andrei
SÕTŠOV
Eesti
apostlik-õigeusu pagulaskiriku vaimulike kirjavahetus kodumaaga ja selle kajastumine EAÕK häälekandjas Jumala Abiga
1950. aastatel; 178–192
The correspondence of the clergy of the Estonian Apostolic Orthodox Church in exile with homeland and its expression in the EAOC newspaper Jumala abiga (God Help) in the 1950s. Summary; 191–192
full article in pdf formatAnnotatsioon. On uuritud Eesti õigeusu pagulaskiriku kontaktide olemasolu okupeeritud kodumaaga, iseäranis ikestatud õigeusu kiriku kirikuteenijate ja liikmetega. Samuti on vaadeldud nende kontaktide kajastust EAÕK häälekandjas Jumala Abiga. 1950. aastad tähistavad suhete algust mõlema kiriku ajaloos ja peegeldavad hästi teineteise suhtes kujunevaid seisukohti. Uurimuse põhiküsimused on järgmised: millisesse aega ulatuvad pagulasvaimulike esimesed kirjalikud kontaktid okupeeritud kodumaa vaimulikkonnaga? Millist laadi need kontaktid sel ajal olid? Milline oli mõlema kiriku suhtumine teineteisesse uuritava kirjavahetuse põhjal?
Põhitulemused
näitavad, et uuritava ajavahemiku kirjalikud kontaktid võib jagada kahte
etappi. Esimesel perioodil – 1954–1956 – olid kontaktid nimetatud kirikute
vahel minimaalsed. Esimesed üksikud teated hakkasid kodumaalt välismaailma
saabuma 1950. aastate keskel. Mõned kirjad, mis sel ajal välismaale jõudsid, ei
andnud samuti suuremat võimalust püsikontaktide loomiseks kodumaaga. Torkab
silma selle ajavahemiku Nõukogude riigivõimuorganite suurem kontroll kirjavahetuse üle välismaaga. Teist perioodi EAÕK
pagulasvaimulikkonna suhetes Eesti piiskopkonnaga võib piiritleda
aastatega 1957–1959. Sel ajal hakkas omavaheline suhtlemine mõlema kiriku
liikmeskonna vahel enam-vähem püsivaid jooni
omandama alates 1957. aastast ja hakkas taas soikuma 1959. aastal. Sel
nn sula algusajal muutusid Nõukogude kirjaposti saatmise võimalused välismaale
avatumaks ja kodumaal elavatel õigeusklikel avanes võimalus astuda
kirjavahetusse Eesti õigeusu pagulasvaimulikega.
Seda fakti tõestab hästi EAÕK Los Angelese koguduse preestri Sergius Samoni
elavnenud kirjavahetus ikestatud kodumaaga. Pagulusse saabunud teavet Eesti
õigeusu koguduste ja vaimulike kohta peegeldab isa Sergius järjekindlalt EAÕK
ametlikus häälekandjas Jumala Abiga. Nimetatud suhted ei saanud olla ametlikku,
vaid eraviisilist laadi. Nagu selgub kirjavahetusest, tundsid huvi mõlemad
pooled. Kodumaal elavate õigeusuliste sooviks oli kasutada kontakte Välis-Eesti
õigeusu kirikuga peamiselt kas materiaalse abi (riided, kirjandus jms) saamise
või paguluses elavate sugulastega suhtlemise eesmärgil. Paguluses elavad
õigeusulised tundsid aga eeskätt muret okupeeritud kodumaa kaasusuliste eluolu
ja õigusliku seisundi pärast.
Andrei
SÕTŠOV
Eesti õigeusu
pagulaskiriku ja Moskva patriarhaadi Eesti piiskopkonna suhted aastail
1958–1966; 193–211
The relationship between Estonian Orthodox Church in exile and the Estonian Eparchy of Moscow Patriarchate in 1958–1966. Summary; 210–211
full article in pdf formatAnnotatsioon. On uuritud, millist
laadi kontaktid olid EAÕK ja Eesti piiskopkonna vahel aastail 1958–1966; kas uuritaval ajavahemikul võisid Eesti õigeusu
pagulaskiriku ja Eesti piiskopkonna vahel eksisteerida ka ametlikud suhted ja milline oli mõlema kiriku suhtumine
teineteisesse uuritava kirjavahetuse põhjal. Uurimuse tulemused
näitavad, et kogu uuritava ajavahemiku Moskva patriarhaadi suhetes Eesti õigeusu pagulaskirikuga võib jagada
kahte etappi. Esimest etappi võiks piiritleda aastatega 1958–1959. Nimetatud ajavahemikul elavdas EAÕK juhtkond oma
välispoliitilist tegevust ja püüdis oma väheste vahenditega võidelda Eesti
kiriku iseseisvuse eest. Juba 1958. aastast hakati Voice of Freedomi ja
Ameerika Hääle raadioülekannetes aktiivsemalt kodumaa eestlastele esinema. 1958/59. aastal organiseeris EAÕK
Kultuurfond piiskop Jüri initsiatiivil korjanduse “kodumaa ja kodukiriku
vabanemiseks”. Eesti õigeusu pagulaskiriku nimi kostis avalikkuses ka Soome õigeusu kiriku 40. aastapäeva pidustustel 1958. aastal, kus VÕK-i esindajate
kohalolust ja üldisest
kirikupoliitilisest soovimatusest olenemata edastas EAÕK esindaja EAÕK piiskop
Jüri tervituskõne ja õnnistusi.
Teist ajavahemikku (1960–1966) kirikute suhetes võib iseloomustada kui
minimaalset ja seisangulist. Kuna see
periood langes kokku NSVL-i kirikupoliitika karmistumise ja algava
Hruštšovi-aegse religiooni tagakiusamise ajaga, siis soikus Eesti pagulaskiriku
otsene kirjavahetus kodumaaga uuesti. Sel
perioodil hakati Moskva patriarhaati aktiivsemalt kaasama Nõukogude riigi
välispoliitilisse tegevusse. Nii näiteks astus Moskva patriarhaat 1960. aastal
Maailma Kirikute Nõukogu tegevliikmeks ja hakkas arendama oikumeenilisi
suhteid Skandinaavia luterlike kirikutega, mida tõendavad soojenenud
suhted Rootsi luterliku kiriku juhtkonnaga. Vene õigeusu kirikul, peamiselt Tallinna ülempiiskopi Aleksiuse (Ridiger)
isikus, suurenes huvi ametlike kontaktide võimalikkuse vastu Eesti
õigeusu pagulaskirikuga, kelle esindajatega püüti luua suhteid nii 1964. aasta
Uppsala peapiiskopkonna juubelipidustustel kui ka 1966. aastal. EAÕK seisukoht
VÕK-i osas jäi aga üldkiriklikul tasandil vankumatuks ja reserveerituks: Moskva
patriarhaat oli hävitanud kodumaa autonoomse Eesti õigeusu kiriku ja ametlik
koostöö oli täiesti välistatud.
Anu KANNIKE
Creating cultural continuity in the
domestic realm: the case of Soviet Estonia; 212–229
Kultuurilise järjepidevuse hoidmine kodusfääris. Nõukogude Eesti näide. Resümee; 229
Abstract. The article discusses some possibilities for
studying everyday culture under socialism, emphasizing
the specific role of non-verbal culture-building in the domestic milieu. The
analysis focuses on the creation and restoration of privacy as a strategy for
coping with cultural trauma. Ethnographically documented creative activity of
people demonstrates how, in a context where cultural traditions and
political-economic changes collided, the Soviet reality was formed. The result
was equally different from the socialist, as well as from the nationalist
utopias.