Acta Historica Tallinnensia, 2006, 10

 

SISUKORD – CONTENTS

 

ARTIKLID – ARTICLES

 

Kersti MARKUS

Keskaegsed maavaldused – uus allikas arhitektuuriuurijale; 3–19

Mittelalterliche grundbesitze – eine neue quelle für architekturforscher. Zusammenfassung; 18–19

full article in pdf format

Annotatsioon. Kirikuehitus oli 13. sajandil tihedalt seotud maaomandiga ja paavstide protestidele vaatamata käsitlesid ülikud pühakoda kui oma isiklikku omandit. Erakirik võis funktsioneerida nii privaatse pühakoja kui kihelkonnakirikuna. Kuid eraisiku kõrval võis ehitusisandaks olla ka kollektiiv, näiteks vabad suurtalunikud või kiriklik korporatsioon.

Mis tüüpi kirikud olid aga taaniaegses Eestis? Käesolevas artiklis on võetud vaatluse alla Tallinna ümbritseva kahe muinaskihelkonna alale jäävad kirikud ja maavaldused. Ocriele vastab üldiselt hilisemale Jüri kihelkonnale ja Rebala hõlmab Jõelähtme, Kuusalu ja Harju-Jaani kihelkonda. Analüüsi tulemus näitab üsna sarnast pilti Taanis toimunuga. Nii nagu Lõuna-Skandinaavias kristianiseerimise algaegadel olid ka Eestis esimesed kirikud erakirikud, kuuludes kõrgaadlile (Jõelähtme, Saha), kuningale (Vaskjala) või kloostrile (Kuusalu). Piiskopi roll oli tagasihoidlik. Alles 14. sajandi teisest poolest alates võiks rääkida kihelkonnakirikutest kogudusekiriku mõistes, isegi siis, kui maa ja patronaadiõigus kuulus eraisikule.

Andres ADAMSON

Liivimaa mõisamehed Liivi sõja perioodil; 20–47

Livonian household troops during the Livonian War. Summary; 46–47

full article in pdf format

Annotatsioon. On antud ülevaade Liivi sõja aegsete mõisameeste koosseisust, juhtkonnast, arvukusest ja orientatsioonist. Konkreetsete näidete varal on revideeritud ajalookirjutuses kinnistunud kujutlust mõisameestest kui müüdavatest avantüristidest ja kontrollitud hüpoteesi mõisameestest kui Liivimaa aadli iseseisvusmeelsete ringkondade relvajõududest.

Toivo U. RAUN

Violence and activism in the Baltic Provinces during the Revolution of 1905; 48–59

Vägivald ja aktiivsus 1905. aasta revolutsiooni ajal Balti provintsides. Resümee; 58–59

full article in pdf format

Abstract. This article focuses on the phenomena of violence and activism in the Baltic Provinces during 1905. The level of violence was substantially greater in the Latvian areas than in the Estonians ones for the following reasons: more advanced economic development, especially in the metropolis of Riga; a much stronger social democratic movement; and greater social and ethnic tensions in the relations between Latvians and Baltic Germans. On the other hand, various manifestations of activism in the form of political and social mobilization, e.g., petition campaigns, the holding of national congresses, and the strike and trade union movements, were essentially comparable in the two cases. The one major contrast in political mobilization was the much more sweeping reorganization of rural government in the Latvian areas.

Olavi ARENS

Wilson, Lansing ja Hoover – Ameerika välispoliitika ja Eesti riigi tekkimine; 60–68

Wilson, Lansing and Hoover – United States foreign policy and the emergence of the Republic of Estonia. Summary; 67–68

full article in pdf format

Annotatsioon. On käsitletud Ameerika Ühendriikide rolli Eesti ja teiste Balti riikide tekkimisel aastatel 1918–1920. Küsimuse selgitamiseks on analüüsitud Ameerika presidendi Woodrow Wilsoni vaateid ava­likes kõnedes ja tema ideede rakendamist praktilises poliitikas. On käsitletud Wilsoni kõnesid ning nende ja Ameerika üldist tähendust maailma välispoliitikas Versailles’ rahuläbirääkimistel.

Magnus ILMJÄRV

Estonia, Latvia, Lithuania and the Eastern Pact project; 69–120

Eesti, Läti, Leedu ja Idapakti kava. Resümee; 118–120

full article in pdf format

Abstract. The Locarno spirit did not survive the revival of right-wing German nationalism from 1930. Proposals in 1934 for an “eastern Locarno” pact securing Germany’s eastern frontiers foundered on German opposition and on Poland’s insistence that her 1920 territorial gains from the Soviets should be covered by any western guarantee of her borders. After concluding a trade agreement with Russia on January 11, 1934, as a first step, the French Foreign Minister, Louis Barthou, suggested a so-called Eastern Locarno, a pact of mutual guaranty in which the Soviet Union and Germany, as well as the smaller nations of East Central Europe would participate. When this plan, too, rejected by Germany, regarded with suspicion by Poland and never clearly defined, had to be abandoned, on May 2, 1935, France did indeed sign a mutual assistance treaty with Russia after sponsoring her admission into the League. But she delayed its ratification and her example was followed only by Czechoslovakia which also allied herself with the Soviet Union on May 16 of the same year.

Maie PIHLAMÄGI

Tööpuudusest Eesti Vabariigis aastail 1918–1940; 121–141

Unemployment in the Republic of Estonia 1918–1940. Summary; 140–141

full article in pdf format

Annotatsioon. On käsitletud tööpuudusega seotud probleeme Eesti Vabariigis 1920. ning 1930. aastail ja püütud välja selgitada tööpuuduse tase. Samuti on keskendutud tööjõupoliitikale ja uuritud, milliseid abinõusid Eestis tööpuuduse probleemi lahendamiseks rakendati.

Toomas KARJAHÄRM

Kultuurigenotsiid Eestis: kirjanikud (1940–1953); 142–177

Cultural genocide in Estonia: writers, 1940–1953. Summary; 175–177

full article in pdf format

Annotatsioon. On kirjeldatud, kuidas aastail 1940–1953 vaenati Eesti kunstiintelligentsi Nõukogude ja natsi-Saksa okupatsioonivõimude poolt. Lähema vaatluse all on literaadid, esmajoones professionaalsed kirjanikud, kriitikud ja tõlkijad, kes kuulusid kirjanike loomingulistesse liitudesse. Nende tagakiusamist on jälgitud isikutasandil ja erinevate reprssioonivormide (hukatud, vangistatud, väljasaadetud jm) lõikes. Eesti sovetiseerimise käigus purustati tsiviilühiskond ja likvideeriti kirjanike kutseühendused. Nende asemel loodi partei, valitsuse ja julgeolekuorganite poolt kontrollitud Eesti Nõukogude Kirjanike Liit, millest väljaspool polnud avalik loominguline tegevus võimalik. Suuremad repressioonid tabasid kirjanikkonda 1941. aastal nii Nõukogude kui ka Saksa võimude poolt. Sõjajärgse hilisstalinismi kõige rängemad aastad olid 1944–1945 ja eriti 1949–1951, kui ühiskonnaelust kõrvaldati peaaegu kõik need kirjanikud, kes olid seotud iseseisva Eesti kultuurieluga. Siis taheti luua täiesti uus nõukogude kirjandus eesti keeles vene mallide järgi. Stalini ajal arreteeriti umbes 80 literaati, neist kümme kaotas elu. Natside okupatsiooni ajal arreteeriti umbes 35 literaati, neist neli hukati või hukkus. Kümneid kirjanikke heideti Kirjanike Liidust välja, vallandati töölt, jäeti ilma elatusvahenditeta ja sunniti aastateks vaikima. 1944. aastal põgenes Läände umbes kolmandik sõjaeelse Eesti Kirjanikkude Liidu liikmetest. Stalini surm ja “sula” päästis eesti kultuuri, sh kirjanduse, täielikust hävingust.

Andrei SÕTŠOV

Eesti apostlik-õigeusu pagulaskiriku vaimulike kirjavahetus kodumaaga ja selle kajastumine EAÕK häälekandjas Jumala Abiga 1950. aastatel; 178–192

The correspondence of the clergy of the Estonian Apostolic Orthodox Church in exile with homeland and its expression in the EAOC newspaper Jumala abiga (God Help) in the 1950s. Summary; 191–192

full article in pdf format

Annotatsioon. On uuritud Eesti õigeusu pagulaskiriku kontaktide olemasolu okupeeritud kodumaaga, iseäranis ikestatud õigeusu kiriku kirikuteenijate ja liikmetega. Samuti on vaadeldud nende kontaktide kajastust EAÕK häälekandjas Jumala Abiga. 1950. aastad tähistavad suhete algust mõlema kiriku ajaloos ja peegeldavad hästi teineteise suhtes kujunevaid seisukohti. Uurimuse põhiküsimused on järgmised: millisesse aega ulatuvad pagulasvaimulike esimesed kirjalikud kontaktid okupeeritud kodumaa vaimulikkonnaga? Millist laadi need kontaktid sel ajal olid? Milline oli mõlema kiriku suhtumine teineteisesse uuritava kirjavahetuse põhjal?

Põhitulemused näitavad, et uuritava ajavahemiku kirjalikud kontaktid võib jagada kahte etappi. Esimesel perioodil – 1954–1956 – olid kontaktid nimetatud kirikute vahel minimaalsed. Esimesed üksikud teated hakkasid kodumaalt välismaailma saabuma 1950. aastate keskel. Mõned kirjad, mis sel ajal välismaale jõudsid, ei andnud samuti suuremat võimalust püsikontaktide loomiseks kodumaaga. Torkab silma selle ajavahemiku Nõukogude riigivõimuorganite suurem kontroll kirjavahetuse üle välismaaga. Teist perioodi EAÕK pagulasvaimulikkonna suhetes Eesti piiskopkonnaga võib piiritleda aastatega 1957–1959. Sel ajal hakkas omavaheline suhtlemine mõlema kiriku liikmeskonna vahel enam-vähem püsivaid jooni omandama alates 1957. aastast ja hakkas taas soikuma 1959. aastal. Sel nn sula algusajal muutusid Nõukogude kirjaposti saatmise võimalused välismaale avatumaks ja kodumaal elavatel õigeusklikel avanes võimalus astuda kirjavahetusse Eesti õigeusu pagulasvaimulikega. Seda fakti tõestab hästi EAÕK Los Angelese koguduse preestri Sergius Samoni elavnenud kirjavahetus ikestatud kodumaaga. Pagulusse saabunud teavet Eesti õigeusu koguduste ja vaimulike kohta peegeldab isa Sergius järjekindlalt EAÕK ametlikus häälekandjas Jumala Abiga. Nimetatud suhted ei saanud olla ametlikku, vaid eraviisilist laadi. Nagu selgub kirjavahetusest, tundsid huvi mõlemad pooled. Kodumaal elavate õigeusuliste sooviks oli kasutada kontakte Välis-Eesti õigeusu kirikuga peamiselt kas materiaalse abi (riided, kirjandus jms) saamise või paguluses elavate sugulastega suhtlemise eesmärgil. Paguluses elavad õigeusulised tundsid aga eeskätt muret okupeeritud kodumaa kaasusuliste eluolu ja õigusliku seisundi pärast.

Andrei SÕTŠOV

Eesti õigeusu pagulaskiriku ja Moskva patriarhaadi Eesti piiskopkonna suhted aastail 1958–1966; 193–211

The relationship between Estonian Orthodox Church in exile and the Estonian Eparchy of Moscow Patriarchate in 1958–1966. Summary; 210–211

full article in pdf format

Annotatsioon. On uuritud, millist laadi kontaktid olid EAÕK ja Eesti piiskopkonna vahel aastail 1958–1966; kas uuritaval ajavahemikul võisid Eesti õigeusu pagulaskiriku ja Eesti piiskopkonna vahel eksisteerida ka ametlikud suhted ja milline oli mõlema kiriku suhtumine teineteisesse uuritava kirjavahetuse põhjal. Uurimuse tulemused näitavad, et kogu uuritava ajavahemiku Moskva patriarhaadi suhetes Eesti õigeusu pagulaskirikuga võib jagada kahte etappi. Esimest etappi võiks piiritleda aastatega 1958–1959. Nimetatud ajavahemikul elavdas EAÕK juhtkond oma välispoliitilist tegevust ja püüdis oma väheste vahenditega võidelda Eesti kiriku iseseisvuse eest. Juba 1958. aastast hakati Voice of Freedomi ja Ameerika Hääle raadioülekannetes aktiivsemalt kodumaa eestlastele esinema. 1958/59. aastal organiseeris EAÕK Kultuurfond piiskop Jüri initsiatiivil korjanduse “kodumaa ja kodukiriku vabanemiseks”. Eesti õigeusu pagulaskiriku nimi kostis avalikkuses ka Soome õigeusu kiriku 40. aastapäeva pidustustel 1958. aastal, kus VÕK-i esindajate kohalolust ja üldisest kirikupoliitilisest soovimatusest olenemata edastas EAÕK esindaja EAÕK piiskop Jüri tervituskõne ja õnnistusi. Teist ajavahemikku (1960–1966) kirikute suhetes võib iseloomustada kui minimaalset ja seisangulist. Kuna see periood langes kokku NSVL-i kirikupoliitika karmistumise ja algava Hruštšovi-aegse religiooni tagakiusamise ajaga, siis soikus Eesti pagulaskiriku otsene kirjavahetus kodumaaga uuesti. Sel perioodil hakati Moskva patriarhaati aktiivsemalt kaasama Nõukogude riigi välispoliitilisse tegevusse. Nii näiteks astus Moskva patriarhaat 1960. aastal Maailma Kirikute Nõukogu tegevliikmeks ja hakkas arendama oikumeenilisi suhteid Skandinaavia luterlike kirikutega, mida tõendavad soojenenud suhted Rootsi luterliku kiriku juhtkonnaga. Vene õigeusu kirikul, peamiselt Tallinna ülempiiskopi Aleksiuse (Ridiger) isikus, suurenes huvi ametlike kontaktide võimalikkuse vastu Eesti õigeusu pagulaskirikuga, kelle esindajatega püüti luua suhteid nii 1964. aasta Uppsala peapiiskopkonna juubelipidustustel kui ka 1966. aastal. EAÕK seisukoht VÕK-i osas jäi aga üldkiriklikul tasandil vankumatuks ja reserveerituks: Moskva patriarhaat oli hävitanud kodumaa autonoomse Eesti õigeusu kiriku ja ametlik koostöö oli täiesti välistatud.

Anu KANNIKE

Creating cultural continuity in the domestic realm: the case of Soviet Estonia; 212–229

full article in pdf format

Kultuurilise järjepidevuse hoidmine kodusfääris. Nõukogude Eesti näide. Resümee; 229

Abstract. The article discusses some possibilities for studying everyday culture under socialism, emphasizing the specific role of non-verbal culture-building in the domestic milieu. The analysis focuses on the creation and restoration of privacy as a strategy for coping with cultural trauma. Ethnographically documented creative activity of people demonstrates how, in a context where cultural traditions and political-economic changes collided, the Soviet reality was formed. The result was equally different from the socialist, as well as from the nationalist utopias.